Jürgen Rooste

i'm a singing skeleton
i'm the ghastly-ghostly
master of the full-moon night
...

will you love me until the edge of eternity
and after
we have passed the edge of eternity and have
moved on for a few hours
...

Downtown Tallinn is beautiful. Over there, by Estonia Theater and the
old bank (where independence was proclaimed) and the secondary school.
Just one shopping center stretches like a bomb crater across the road.
...

Love is like the Higgs boson.
Many believe it exists.
There are some, who claim they have
seen or measured it.
...

I sit at my
dreary desk
not even god
talks to me any more
...

in the end, we're all
street-corner musicians
some just have a bigger hat
maybe a bigger heart, too
...

do you want to know
why Estonians are special
do you want me to tell you
they live their entire lives
...

When Darwin looked at the Moon
and saw and knew
just what we see
and know
...

at work
they want me to be
a duracell rabbit
...

the brilliant dull poet
enters the room

the chamber is brimming with tension
...

you are beautiful like billie holiday
moonlight in Vermont
I'm afraid to drone along with you
because I might spoil you
...

part 1

a philosophical question
as eventide falls
...

behind the florist's daughter eyes
is something big and beautiful
one room
...

milleks on vaja luulet
ma küsin - milleks

kas luule lepitab
meie lahkuläind vanemad
tipa-tapa käekestest kinni
ilusti jälle kokku
nii nagu see alati on läind
nagu see ikka on käind
linnulaul ja päiksepaiste

milleks on meile vaja luulet

kas ta aitab kuidagi
alkoholist loobuda
jumalperse küll
ma ütlesin "alkoholist loobuda"
milleks sellest loobuda
see on meie rahvuslik eripära
trademark kõvem kui "welcome to estonia"
i will motherfuckin' phone ya
siis läeme baari

juba hemingway teadis
et igas maailma sadamas
on üks eestlane
end põhja joond
end ankruks joond

milleks on meil vaja luulet

kui me emad stardivad
alkonautidena öhe
või sumbuvad töhe
meie ja nende vahele
jääb lõhe
ja antidepressandid ruulivad
kastreeritud universumis

milleks on vaja luulet

kasse kotib kedagi
kui persetäis idioote
kirjutab ilusaid hämaraid sõnu
et sõda on paha
ärge pidage sõdu
jääb siis keegi tapmata

et raha on paha
jätan täna sürreaalses superhüpermegamarketis käimata

milleks on vaja luulet

kas ta maksab mu üüri
ja käib minu eest tööl
ja mõtleb välja
kuidas ma saaks
oma naisesse taas armuda
kas ta peletab nälja
ja hoiab mind purjus ööl
linna pääl
ja mil ma olen maas
ja löödud
ja möödujad ei peatu
kas ta aitab mind jalule

teisalt
milleks on vaja eesti riiki
eesti riik on nagu grafomaani luule
tuulemaa jah tänan-palun aidaa
puhuge mind siit minemaa
ja pangad on nagu klassikute
kuldaväärt luule ja
teadlased nokitsevad oma riimide kallal
sotsioloog otsib
allitereeruvaid sõnu et
uduuuringuisse hinge
puhuda
jah ja seks on nagu luule
korralikus kepis on kõvasti
neljajalgset trohheust
profisporti kirjutatakse
eleegilises distihhonis

ma küsin milleks
milleks
on meile vaja luulet

ma küsin seda endalt ja sellelt tüübilt
kes tööks peseb autosid
ja sellelt ilusalt
välismaise kultuuriinstituudi tibinalt
kes luuletajaid maale toob
ja homotelediktorilt ilusas ööklubis
neoontulede valgel
ma helistan erootikatelefonile ja
lukuabisse
ja küsin milleks on meile vaja

luuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuulet

kuulake mis nad mulle vastavad
kuulake ise
see on juba peaaegu luule
see on peaaegu
underi stroofide vääriline

jah tõesti
milleks
...

taanilinnas voolab jõgesi
kes on öelnud et ei voola
mu unedes kohiseb taanilinn
kosena
alla ilma servalt

iga mu mõte on siis säfatus
kuulipildujalindilt
iga mu keha värin
laine ööraadiosaatjalt
on's keegi kuuldel

mõni imeline amatöör?
...

raudteejaamavalvetüdruk
kassa armastad mind igaviku ääreni
ja siis
kui igaviku äär on möödas me oleme
juba mitu tundi edasi liikund
aru saamata mis toimub millisesse maailma
me oleme jõudnud

kassa armastad mind ka siis veel
kui ma kõige sellega hakkama ei saa
kui ma end jälle täis joon ja hetk enne
maailmalõppu magama jään oma ropsi sisse
kuskil toanurgas nagu õnnis lapsuke

kassa armastad mind vastu ööd
mil ilm on pöördund nii põrgukülmaks
aga meil pole kuskile sooja minna
ega valgust ega ühtki sihtmärki

kassa siis armastad mind
kui ma ütlen sulle et ainult meie koos
paneme aja kestma et see ongi saladus
et kui pole meid siis maailm lakkab lõplikult

kassa armastaks mind siis kas või
selle imelise maailma pärast mis võiks
ju ometigi olla (või mis)

kassa armastad mind meeletut looma
egoisti suurt isast kaslast murdund puutüvel
nurrumas seda laulu mis põrgusügav ja soe
mil põrgusügav ja pime öö
langeb meie üle ja keegi ei tea mis
valguse tulekuks juhtund on
mittekeegi

kassa armastad mind kesma janunen su sooja
vere järele ja elan ainult selle neelduse
eelaimdusest
kassa ikka armastaks mind kallis

kassa armastad mind igaviku ääreni
ja kaugel
kaugel teispool seda serva
...

töö juures
tahvad nad et ma oleks
nagu duracelli jänku

välja kukub aga tavaline merisiga

kodus tahetaks et ma
askeldaks
nagu agar pingviiniisa

mitte nagu siuke keskmine nokastand leevike

aga mu süda mu
süda on vaba kui sibul
all on mugul pääl on päälsed

õrnas põhjamaises marutuules
...

geniaalne hall luuletaja
astub tuppa

kamber on pinevust tulvil
siidised tütarlapsed karedast riidest kotttoolidel
osavate sõrmedega üksteise kehasid voolides

geniaalne hall luuletaja
võtab kotist kausta
tuppa tekkinud vaikus vakatab

ta loeb:

vihma sajab ja sajab
vihmavari ei aita aga
sest vihm sajab altpoolt
maa seest
mõned ütlevad et maa nutab
mina seda ei usu
minu arust ta kuseb
inimeste peale

aknas tärendab lauwal väreleva küünla leek
geniaalne hall luuletaja mõõdab tüdinud pilgul
oma noort ja iharat publikut ja õdusat tuba
kus kanepisuits keerab lae all lõbusaid vooge
ja mustreid

ning võtab oma vihmavarju ja läheb
ta peab täna veel jõudma
ta pole kindel
kuhu ja miks

aga ta teab et ta peab

seda ei tea just paljud
...

sa oled ilus nagu billie holiday
moonlight in vermont
ma kardan sind kaasa jõriseda
sest rikuksin su ära

linn väriseb kevade eelaimduses
mil tuhiseme taksoga
oma tulise unenägude ratsuga
läbi eelarvamuste ja ärevuse tumekuuma betooni

su silmad on need usinad safiirid misma homme
enesega põrgu kaasa viin
su silmad need ehtsad eesti tõllarattad
need hirmsügavad nõiaallikasilmad

kui ma sääl veeretan kivi või küünitan
toidu ja vee poole
su pilk mu põuwes põletab
nagu sada päikest tuhat sigaretiotsa

aga selle valu elan ma üle
see valu on ilus nagu
billi holiday moonlight in vermont
ja ma jõrisen kaasa

nii vaikselt kui ma oskan
oma kähedal kaslasehäälel
...

osa I

filosoofiline küsimus
õdaku laskudes
leige viski loksudes
määrdunud veeklaasis
vanaaegses kaheksatahkses
nagu vaasis milles hing
võtab oma õige kuju ja õitseb nagu
õurgav okkaline lill - lihasööjataim
halleluuja

meetrika ja eetika peaksid andma kokku
eetrika
millegi mis tegeleb ülemaisega millegi mis
tegeleb ühiskonna mädapaise ja mehe ja
ta hüljatud naisega ja nende armastusega
mis oli noor nagu lõigatud pajuvits
ja immitseb veelgi oma kirbet mahla
halleluuja

meetrika on ju elu pulss ta süntaks
see kuidas platonlik kardiogramm kirglikult end
kirjutab su randmele ja meelekohtadele lauseiks
mil puudutad teise inimese randmeid ja meelekohti
ja iga pulss on tolle üheainsa pulsi koopia
ja kaja ning samas kordumatu rütm
keha rütm kehade rütm paljude paljaste ja iharate kehade rütm
taevakehade rütm ja pööripäevade tuhisev rollerkõuster

elu alati tukslev ja tikslev rütm mida ühtviisi taovad
süsiniku aatomid
aastaringid puutüvedes
rebasepesakonnad tulvavete vahel
trollist maha jääva riigiametniku panetund süda
kaldapääsukeste minek ja naasmine - alati naasmine
habemetüüka end nüriduseni kordav kasv ja noore tüdruku
tühipalja plikakese esimene kuupuhastus
kokakoolakompanii hooajatised reklaamikampaaniad
sopa- ja sõnumilehtede mõrva- ja abielurikkumislood
üldse ka kõige oleva riknemine hapnemine mädanemine
mis on nagu katkematu pidurdamatu hüplev elektrobiit
ja kuulutab ka oma jälgimais vormes elu ennast

see on tõeline meetrika
halleluuja

eetika on see et ma suudan teha inimese nägu
ka siis kui jumala troon on tühi ka siis kui mul
pole tööd pole kodu pole puhkepäevi ja riigipühi
eetika on see et lõvi murrab lamba et mõne loomalapse ema
püüab päästa ta elu ka ülekaalukalt võimsa vastase ees
õigemini on eetika muidugi õpetus sellest
kuhu me peame tõmbama piire ja jooni
õpetus sellest
et mõnikord võib mitte millegi tegemine
mitte sekkumine ükskõiksus oma naha päästmine ja vaikimine
olla kohutavalt ebaeetiline

eetika on üks tühipaljas platonliku püüdlusega õpetus
mille säfatamine igas inimolemuses on muidugi ainukordne
ja sel puhul vastuvaidlematult õige ent mis sellegipoolest
on inimkonnalt nõudnud enese pärustamist kultuuri ja
seaduste näol nagu meilgi täna on seadused
ja isegi kultuur

see on vabariik veelahkmel
endiste aegade ja maailmade hääbumises
halleluuja
...