geniaalne hall luuletaja
astub tuppa
kamber on pinevust tulvil
siidised tütarlapsed karedast riidest kotttoolidel
osavate sõrmedega üksteise kehasid voolides
geniaalne hall luuletaja
võtab kotist kausta
tuppa tekkinud vaikus vakatab
ta loeb:
vihma sajab ja sajab
vihmavari ei aita aga
sest vihm sajab altpoolt
maa seest
mõned ütlevad et maa nutab
mina seda ei usu
minu arust ta kuseb
inimeste peale
aknas tärendab lauwal väreleva küünla leek
geniaalne hall luuletaja mõõdab tüdinud pilgul
oma noort ja iharat publikut ja õdusat tuba
kus kanepisuits keerab lae all lõbusaid vooge
ja mustreid
ning võtab oma vihmavarju ja läheb
ta peab täna veel jõudma
ta pole kindel
kuhu ja miks
aga ta teab et ta peab
seda ei tea just paljud
This poem has not been translated into any other language yet.
I would like to translate this poem