Viivi Luik

Across the empty page moves a human hand,
skin, flesh, fingernails and bones.
But held by three fingers, slanted toward the good
and evil of the world, is the pencil, firm and true.
...

A northern country´s clearing
an endless promise
nil and nothing
sky from head to toe
...

Ela või ära ela,
mis tähtsust sel on,

kui puud on läinud lehte

ja maa pääl on
taeva varje.
...

Ütle: „Haljas kuusk, sa tume talveingel."
Ütle pilketa. Pateetiliselt. Õrnalt.
Sõnadest jääb õhku valgeid nõiaringe.
Oma häält ja ilmet ära jälgi kõrvalt.

Roostevabad tähed, vaga Jõuluvalgus
ära neavad maa, mis neetud juba niigi.
Ots on ära nähtud, näha jääb veel Algus.
Ühest paigast teise tuulehoog viib riigid.

Kuni õhku lendab surma võlumägi,
kanna sajandit kui musta kihlasõrmust.
Kõik on võimalik. Ka see, et ilmub põrmust
ette teatamata taeva sõjavägi
...

Sag: 'Grüne Fichte, dunkler Winterengel du.'
Sag es ohne Spott. Pathetisch. Zärtlich.
Nach den Worten hängen Zauberkreise in der Luft,
sich von außen deine Stimme, deine Miene nicht.

Rostfreie Sterne, das traute Weihnachtslicht,
sie verfluchen ein Land, das schon verflucht.
Wir sahen das Ende, doch den Anfang nicht.
Mal hierhin, mal dahin trägt die Länder der Sturm.

Solang nicht gesprengt der Zauberberg des Todes,
trag dieses Jahrhundert als schwarzen Trauring.
Alles ist möglich. Auch, daß aus dem Staube noch
überraschend eine himmlische Heerschar tritt.
...

Zeg: `Groene spar, jij donkere winterengel.´
Zeg het zonder spot. Teder. Aangedaan.
De woorden lossen op tot witte heksenkringen,
laat je gezicht en stem hun gang maar gaan.

Roestvrije sterren, heilig kerstlicht
vervloeken het allang vervloekte land.
Het einde zagen we, het begin is nog uit zicht.
Soms worden staten door de wind verplant.

Draag deze eeuw als zwarte verlovingsring,
totdat de toverberg des doods vergaat.
Alles is mogelijk. Zelfs dat plotseling
uit de as een hemels engelenheer ontstaat.

Vertaling: Cornelius Hasselblatt & Marianne Vogel
...

Leven of niet leven
wat maakt het uit

als de bomen in blad staan

en de schaduw van de hemel
op de aarde valt
...

Lebe oder nicht
was macht das

wenn auf den Bäumen Blätter

und auf der Erde
Schatten des Himmels
...

Dzīvot vai nedzīvot,
kāda tam nozīme,

kad koki nometuši lapas

un pār zemi gulst
debesu ēnas.
...

Vaata lumepilvi, ole nagu need.
Neil ei ole südant, pole elulugu.
Pime pruun november tumedaks teeb veed.
Valgeid laike täis on hing, on ajalugu.

Kuula, armastus on pilkav hääl, mis loeb
vanu võlusõnu külmalt nagu raha.
Tema terav nuga läbi lõikab koed,
küsimata sest, kas tahad või ei taha.

Tema kummalisi küsimärke vaata
vastu igivana valgust, õhtuvalgust viimast.
Kui sul enam muud ei ole mulle saata,
saada mustad suled surmaingli tiivast.
...

Sieh dir die Schneewolken an, sei wie sie.
Sie haben kein Herz, keine Biografie.
Dunkler, brauner November verfinstert die Wasser.
Voll von weißen Flecken ist die Seele, ist die Geschichte.

Wisse, Liebe ist eine spöttische Stimme; sie blättert dir
eine alte Zauberformel hin, kalt, als sei es Geld.
Ihr scharfes Messer zerschnitt die Gewebe,
ohne zu fragen, ob du willst oder nicht.

Ihr merkwürdiges Fragezeichen, betrachte es dir
gegen das uralte Licht, gegen den letzten Abendschimmer.
Wenn du nichts anderes mehr zu schicken hast,
schick mir die schwarzen Federn aus den Flügeln de Todevogels.
...

Fii ca norii de zăpadă, priveşte
Nu au inimă, nu au biografie.
Noiembrie sumbru, brun înnegurează apele.
Plin de pete albe sufletul, istoria.

Auzi, iubirea e o voce zeflemisită care recită
nepăsătoare descântece vechi, ca şi cum ar număra bani.
Cuţitul ei ascuţit taie prin toate ţesuturile,
fără să întrebe, dacă vrei sau nu.

Uită-te la semnele ei ciudate întrebări
la lumina străveche, ultima lumină a serii.
Dacă nu mai ai altceva să-mi trimiţi,
trimite-mi pene negre din aripa îngerului morţii.
...

Rääkisin väljadest ükskord.
Vihmast, mis sajab.
Rohust ja meest.

Räägiksin nüüdki,
ent nüüd olen siin.

Vastu tuult,
vastu teravat klaasi
ihuüksinda, ütlemata,

kuidas eluga saladus kulub,
otsekui ihu kulub,

ja halastus.
...

Einmal sprach ich von Feldern,
erzählte vom Regen, der fällt.
Vom Gras und vom Honig.

Ich spräche auch jetzt,
doch jetzt bin ich hier.

Gegen den Wind,
gegen das scharfe Glas,
verlassen und ohne zu sagen,

wie das Geheimnis sich häutet im Leben,
so wie der Körper sich beugt,

auch das Erbarmen
...

Inimese käsi liigub valgel lehel,
nahk ja küüned, liha, sooned, luu.
Aga hääd ja kurja vapralt kaasa tehes
seisab kolme sõrme vahel pliiats truu.

Väljas undab tuul või linn või ajalugu.
Pilk on muutunud ja saanud salapära.
Süda liigutab end rinnus ühtelugu,
aga suu ei suuda seletada ära,

miks on igal ajal omamoodi valu,
see, mis kõiki elavaid teeb üheks tõuks.
Käsi kirjutab. Ja kord see tume valu
tõuseb paberilt ja muutub elujõuks.
...

Eine Menschenhand bewegt sich auf dem weißen Blatt,
Haut und Nägel, Fleisch, Adern, Knochen.
Aber tapfer am Guten und Bösen sich beteiligend
steht treu zwischen drei Fingern der Bleistift.

Draußen brausen Wind und Stadt und Geschichte.
Der Blick ist anders und geheimnisvoll geworden.
Stetig bewegt sich das Herz in der Brust,
aber der Mund kann uns nicht erklären,

warum jede Zeit ihren eigenen Schmerz hat,
und was alle Lebenden zu einer Gattung macht.
Die Hand schreibt. Und der dunkle Schmerz
erhebt sich vom Papier und wird Lebenskraft.
...

Tallinn üleval, ent allpool ääres Valga,
keskel külmad suved,
paas ning savimuld.
Rahvas välja maksab tulehoidja palga,
muidu see jääb nälga
ja ei teegi tuld.

Süda võpatab ning lõpuks kulub ära
rängast rõõmust samuti kui
rängast valust,
aga juunis õunapuude tõsist valget sära
paistab mitme inimpõlve taha
igast talust.

Kolmekümne viie - neljakümne eluaasta vahel
vastu valgust
oma käsi vaata,
ülbet verekuma kümne küüne vahel,
verd, mil pole väärtust
keeleta ja maata
...

Tallinn oben und Valga am unteren Rand,
dazwischen kalte Sommer,
Felsen und lehmige Erde.
Das Volk zahlt dem Feuerwart den Lohn,
sonst hungert er
und macht kein Feuer.

Das Herz krampft sich zusammen und vergeht
vor unerträglicher Freude wie
vor unerträglichem Schmerz,
aber weiß glänzt am Apfelbaum im Juni die Wahrheit
seit Generationen
auf jedem Hof.

Zwischen fünfunddreißig, vierzig Lebensjahren
schau gegen das Licht
deine eigene Hand,
hochmütiger Blutschimmer zwischen zehn Nägeln,
Blut, das nichts wert ist
ohne Sprache und Land.
...

Augšā Tallina, bet lejas pusē Valga,
vidū vasaras tik vēsas,
kaļķakmens un māls.
Ļaudis maksā uguns sargātāja algu,
citādi būs dzīve badā,
nedegs stariņš bāls.

Sirds man salecas un beigu beigās bīstas
kā no smaga prieka, tā no
smagām mokām,
vasarābeles zied savos ziedos īstas
cauri paaudzēm un katram
mājas logam.

Starp trīsdesmit pieciem - četrdesmit gadiem
pretī gaismai
manas rokas kļautas,
cēla asins blāzma plūst starp desmit nagiem,
asins, kam nav vērtības
bez valodas un tautas.
...

Päevad lähevad mööda,
peatada neid ei saa.
Lume alt sulab välja
porine isamaa.

Kõik tema au ja häbi,
kitsad ja laiad teed.
Üle kallaste löövad
sügavad külmad veed.

Kuivas kevadetuules
keerleb tuli ja tolm.
Ilmutusi on elus
ainult kaks või kolm.

Minul on silmad meeles
ja enam meelest ei kao.
Vaim, mis sähvatab läbi
lihasse jäänud prao
...