[Rääkisin väljadest ükskord] Poem by Viivi Luik

[Rääkisin väljadest ükskord]

Rääkisin väljadest ükskord.
Vihmast, mis sajab.
Rohust ja meest.

Räägiksin nüüdki,
ent nüüd olen siin.

Vastu tuult,
vastu teravat klaasi
ihuüksinda, ütlemata,

kuidas eluga saladus kulub,
otsekui ihu kulub,

ja halastus.

COMMENTS OF THE POEM
READ THIS POEM IN OTHER LANGUAGES
Close
Error Success