Vaikselt kohiseb meri, nagu voolaks jõgi Poem by Hasso Krull

Vaikselt kohiseb meri, nagu voolaks jõgi,
see pole jõgi, see on meri, pilved voolavad
üle metsa, üle kadariku, voolavad nagu jõgi,
aga seal sees on auk, pilvedes on auk

ja sealt paistavad kibuvitsa valged õied,
ei, ei paista, nüüd ma valetasin, aga
ikkagi õitseb kibuvits, pilved voolavad
ja valetavad koos minuga, nii et maa on must,

nii et rohi on roheline, liiliad kollased,
pojengid punased, kõik selle valetasid pilved
ja niisiis ei olegi alla käinud valetamise kunst,
vastupidi, see on saavutanud enneolematu ulatuse,

see on pannud mere kohisema, linnud laulma,
punased pojengid õitsema, vaikselt kohiseb meri
ja see ei ole jõgi, jõgi on kõrgel üleval pilvedes,
need pilved valetavad, nagu jaksavad, aga nende sees on auk.