Surm tuli metsast Poem by Eeva Park

Surm tuli metsast
mustad kummikud jalas
koerte hull ulg mind
õuele ajas
Surm tuli metsast
mustad kummikud jalas
seisis ja vahtis ta
meie maja
kole ja räbalais valitseja
Surm tuli metsast
kummikud jalas
viipas käega
ja kõik jäi vakka
süda kuuletus
tagumast lakkas
kuid ta ei näinud mind
oli vist pime
hüüdis ja hüüdis üht võõrast nime
Surm tuli metsast
mustad kummikud jalas
peaaegu vastasin
peaaegu teadsin
mina jah mina see olema peaksin
aga siis autotulede vihus
seisin pimedus mõlemas pihus
sina tõid leiba ja lapsed koolist
kutsusid tuppa mind
tühjast hoovist
Surm tuli metsast
mustad kummikud jalas
koerte hull ulg mind
õuele ajas